Selle võiks ta aga saavutada alles vabanedes oma surelikkuse seisusest, st surres. Filosoof tegeleb surematu tarkuse, headuse ja ilu püüdlemisega ning teeb seda loomingus (poiesis). Loomingu liikidest on surematusele kõige lähedasem tarkust püüdlev looming, st kaunid kõned ja filosoofilised mõtted. Kunstilooming, kogu käsitöö jms on kaduv nagu kogu looming, mis vajab meediumiks mingitlaadi kehalisust või ka ihulisust (laste sünnitamine kui looming). Dialoogis "Phaidros" täiendab Platon "Pidusöögis" antud filosoofi kirjeldust ja veenab, et filosoof on oma armuiha suunanud kehade ilu asemel hingelisele ilule (vt platooniline armastus). Filosoofi püüdlus hingelise, st tõelise ilu poole põhjendatakse müüdiga hingede taassündimisest. Kehaline ilu tekitab Platoni järgi filosoofis küll rõõmu, aga see pole suunatud mitte konkreetsele kehale, vaid keha
Naise vaimsus on rohkem maine, see suundub madalama poole. Valelik ja kuratlik on mehe vaimsus, mis suundub madalam poole. Vaelik ja kuratlik on naise vaimsus, mis suundub kõrgema poole. Igaüks läheb oma kohale. Mees ja naine saavad teineteisele kuradiks, kui nad oma vaimseid teeradasid ei lahuta, sest Loome olemuseks on erinevus. Mehe ihulisus on suunatud maise poole, naise ihulisus vaimsuse poole. Mees ja naine saavad teineteisele kuradiks, kui nad oma ihulisust ei lahuta. Mees tunnetab väiksemat, naine suuremat. Inimene eristab ennast vaimsest ja ihulisest. Ta nimetab vaimsust emaks ja paigutab selle Taeva ja Maa vahele. Ta nimetab ihulist Phalloseks ja paigutab selle iseenda ja Maa vahele, sest Ema 115 ja Phallos on üleinimlikud deemonid ja jumalate maailma väljendused. Nad on meie jaoks tegelikumad kui jumalad, sest nad on meie olemusega lähedases suguluses. Kui te ennast
annaabi.ee 
