Aristoteles ja koolkonnad
inetus; jõud ja jõuetus; rikkus ja vaesus; kuulsus ja kuulsusetus) tuleb suhtuda neutraalselt,
ükskõikselt, stoilise rahuga (külmavereliselt rahulik, vankumatu eluraskustes, kindlameelsus),
sest saatusele tuleb alluda.
Voorus on omaette eesmärk, mitte ei saada selle eest tasu nt. parema elu näol pärast surma.
Ainus lohutus, mis saab osaks sellele, kes elab ja sureb stoa filosoofiat järgides, on uhkus
selle üle, et ollakse vabanenud inimese ihulikkusest tulenevatest hirmudest ja minnakse oma
vabal tahtel vastu vältimatule ja saatuse poolt toodule (nt. Zenon märgates, et hakkab
vanadusest nõdraks jääma näljutas/poos end surnuks legende on erinevaid)
Uusajal sai stoilisus uuesti hinnatuks, eriti erinevates tolle aja tipp-armeedes, kus sõduritele
õpetati stoilise rahuga ära kannatama ükskõik kui suur valu või piin.
annaabi.ee 
