Viivi Luik
proosakirjandse sügavamaid teoseid.
Ja siin on ka tema mõned luuletused:
Metsmesilane
Vaata, ta kais
Igas sinises käokinga õies!
Ta hääl on vasest,
vanast rohelisest vasest,
aga ära teda puutu
las ta läheb oma majja.
Kummalisse varjupaika
samblast ja meest.
Kodumaa
Tükk mälu on käes.sa sured,
kuni pihku jääb valge vesi,
tolm linna ääres ning turud,
sekka põlde ja pääsukesi,
ja pilved, ja juurviljapealsed, vihmaladin, kimp piibelehti-
kõik see ütleb: su ihukoed
sellesama maa mullast tehti.
Hilissuvine
Ja lõhnab angervaks
ja tulilill
ja ohakas.
On hilissuvi, on hilissuvi
ja pihlapuus
on marjakobar
ja männikus
on kanarbik.
Ja seda suve
ei tule enam
ei tule enam
seda suve.
Ilmavalgus
Järsku on kõik nagu kunagi,
tänav ja lumi ja majad
ja loojangu pilkav punagi,
mis judinad selga ajab.
Sa kõnnid korteris ringi,
näed mööblit ja väljavaadet,
seinakappi, peeglit ja kingi
ning poolikut telesaadet.
Paneelid kostavad läbi,