Õigus ja eetika: Aristoteles. Nikomachose eetika
Nende puhul pole siis
kunagi võimalik õigesuunaline tegutsemine, vaid alati ekslik.“
Seega hindab Aristoteles mõõdukust, olgu selleks siis viha, armastus, hirm, julgus või
mis tahes teine tunne.
Raha andmise ja võtmise puhul on vahepealseks lahkemeelsus, liialdus ning puudulikkus aga
— raiskamine ja ihnsameelsus. Nende juures on liialdamine ja puudujääk vastupidise
tähendusega: raiskaja liialdab ju väljaandmisel, võtmises jääb aga tal puudu, ihnsameelne
liialdab aga võtmises, puudu jääb tal väljaandmises.“
Õigesti käituda on raske, sest eksimiseks on palju võimalusi, samas, kui õige tee on vaid üks
seepärast seostubki pahega liialdus ja loomutäiusega vahepealsus. →headuse tee on üks.
Milline võiks olla eetiline õigus? Äärmustest hoiduv. Demokraatliku riigi õigus saab
üldjoontes lähtuda kas üksikindiviidist või avalikust huvist. Ühel juhul sunnitakse inimesi
individualismile, kuis igaüks peab seisma enda eest ise