E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Ega siin kihvti sees peaks olema?», ütles üks ordurüütel pool-naljatades, pool-tõsiselt.
«Ei ole,» kinnitas komtuur. Ma t u n n e n s e p p a !»
222
Ta tõstis kohe peekri huulte külge Ja jõi ta vahet pidamata tühjaks.
«Imeline viin!» ütles ta keelt laksutades. «Su kink on nii kallis, et ma seda tasumata ei või
jätta. Tule, ma kingin sulle ühe asja, mis sinn kingi vääriline on. Teie, orduvennad, olge
tunnistajateks,
et ma sepast ihnsam ei ole. Lähme kohe!»
Komtuur võttis laualt lühtri vahaküünlaga ja läks eel, sepp ja rüütlid tema järel. Nad
läksid pikast trepist alla ja käisid mitmest võlvialusest ja urkast läbi. Komtuur keeras viimaks
ühe raudukse lahti, mille läbi nad madalasse, sumbunud õhuga täidetud ruumi astusid, kus
vahaküünal vaevalt põleda suutis. Tagumises otsas olid kaks paksu sammast, mis niisket,
hallitanud kivivõlvi kandsid. Komtuur käskis seppa sammaste vahele astuda ja teravasti