Harala elulood
Näiteks
luuletuses, mis räägib Semjon Prohladkin'ist.
Venemaal sõimati mind valgesoome fasistiks,
Haralas kuradi venelaseks.
Olin põlatud, tagakiusatud inimene,
õiget kodu ega peret kusagil.
Vadja keeli võisin jutõlla üksinää.
Igaüks silitab oma kassi,
mina harjasin hobuseid Kännumäe tallis.
Äraviidud kulaku hiirhall virutas
mulle rautatud kabjaga meelekohta --
kolhoosi algusest peale
vahtis too iirikkomind kõõrdi!
Juttu maaz, ihmine maaz.
2.Teose meestegelane Peedu Ärkel on samuti märkimisväärne, kuna ta esindab
sellist tüüpilist eesti külajoodikut. Ta võtab elu väga vabalt, midagi suurt korda
ei saada oma elus.
Mina olen seesama poisike,
kes isa juubelipeol,
kui vana Kotkas, võimatu õgard,
oli juba kakskümmend kaks muna nahka pistnud --
võttis näpu suust ja ütles:
,,Pista, tõbras, meil on veel!"
Mina olen see, kes Udul küla peal käies,
kui tütarlaste ema meile peale tuli,
annaabi.ee 
