Doris Kareva luuletus "Penelope"
heaks eespool loetletud konkreetsed poeetilised võtted? Too selle kohta
näiteid. Mis Sulle selles luuletuses eriti meeldib (tundub mõjuv, huvitav, leidlik
jne) või mis ei meeldi, ja miks?
Olles ise Doris Kareva tulihingeline ja paadunud austaja, ei oska ma olla ehk niivõrd
aus ja luuletust neutraalselt analüüsida. Enamik Kareva luulest on ääretult hingeline
ning räägib peamiselt igatsusest ning hinge ihkamisest millegi/kellegi poole. Sarnane
teema valitseb ka siin luuletuses.
Luuletuse meeleolu on Karevale omaselt ehk pisut isegi ülev, kuid peamiselt siiski
õrn, ootav, igatsev ning ihkav. Autor alustab oma luulet justkui päeva. Võtab vastu
päikese paituse ning ärkab hellalt ja pehmelt üles. Seda on esimeses stroofis edasi
antud nii:
Öö kisub üles päeva kullast kootu
ning üha koomamale tõmbub ling –
annaabi.ee 
