Nõukogude Eesti aeg
viise, kuidas vastata inimeste uutlaadi nõudmistele ja soovidele (neil aastatel oli oluline kriitilise
arhitektuuri ja avalikkuse dialoog), ja samal ajal olid need privatiseerumise ja avalikkusest
eemaletõmbumise kümnendid, mille jooksul sündisid peale massilise individuaalehituse (seda
toetasid eriti majandid) arvukad üksteist üle trumbata püüdvad asutuste saunad, partei ladviku ja
valitsuse eliidi suvekodud ning eriprojektiga kortermajad kui omamoodi ihalusobjektid, mille
puhul teadmine läänemaisest luksusest segunes kohaliku eluviisi ja asjaajamisega.[16] 1973.
aastaks olid põhiosas valminud Tallinna Mustamäe elamud ning samal aastal hakati ehitama
Tartu Annelinna (projekt 1969, Mart Port, Malle Meelak, Ines Jaagus), mis tollal olid mõeldud
50 000 elanikule, ja Tallinnas peaaegu sama suurele elanikkonnale mõeldud Väike-Õismäe
(projekt 1968, Mart Port, Malle Meelak, Inessa Põldma, Kalju Luts). Kümnendi keskel