"Ole ettevaatlik sellega, mida soovid - see võib täide minna" -Oscar Wilde "Dorian Gray portree"
Lord Henry süstis temasse oma ilujanu, oma filosoofiat, mille järgi ainus asi, mida omada tasub, on
noorus... ja loogilise jätkuna ka ilu, nii vaimne kui väline. Võttes Doriani mõjutamist kui omalaadset
uurimust, ei andnudki ta endale ehk kunagi aru, mida ta tegelikult oli teinud ühe noore ja süütu hingega.
Arusaam, et ilus peitub võti täiuslikule elule, pani noormehe Sibyl Vane' armuma. Ta armastas ilusiooni,
mitte lihast ja verest inimest, Sibyl Vane ennast. Ei, tema ihaldusaluseks olid Julia ja Ofelia ühes isikus,
lummus, mida tekitas ebamaine kuju laval, ümbritsetuna kassikullast ja odavast sametist.
Dorian oli võtnud omaks Harry ideoloogia, seda küll. Kuid mitte piisavalt, mitte täielikult... Lord Henry
Wotton ise suutis oma filosoofiaga ellu jääda, ta mõistis seda piisavalt õigesti või siis ei võtnud seda ise
liiga tõsiselt. Ta jutlustas kohutavalt palju, ometi ei lasknud ta neil mürgistel mõtetel jõuda ta enda ajuni.