Hector Berlioz
sissetulekuid hankida, siis ruttas ta konservatooriumi professori Le Seur'i juurde
kompositsiooniõpetust saama. Õhtuti istus ta ooperiteatris käes partituur, öösiti kirjutas
noote. Ülikoolipäevil teenis elatist ooperikooris ja kitarritunde andes. 1830.a. valmis
esimene suurteos ,,Fantastiline sümfoonia", mille inspiratsiooni allikas oli meeletu armastus
inglise näitleja Harriet Smithsoni vastu. 27 aastaselt sai ta noorte heliloojate poolt
ihaldatuima Rooma preemia kantaadi "Sardanapali viimne öö" eest, mille aluseks on
Byroni tragöödia ja Delacroix´i maal ,,Vabadus viib rahva barrikaadidele". See võimaldas
autoril ennast 3 aastat tasuta täiendada.
1833.a. abiellus ta H. Smithsoniga, kuid perekonnaelu ei toonud õnne. Pärast kuus
aastat kestnud suhtelist rahulolu järgnesid pidevad lahkhelid, naise haigus, halvatus ja
tema surm 1854.a.
Peale abiellumist tegutses Berlioz 9 aastat helilooja, dirigendi ja muusikakriitikuna.