17. Kuni hingan, loodan dum spiro, spero 18. Kus hundist juttu lupus in fabula 19. Kuula, vaata, vaiki audi, vide, sile 20. Kõik, mis mul on, kannan endaga kaasas omnia mea mecum 21. Käsi peseb kätt manus manum lavat 22. Läbi raskuste tähtede poole per aspera ad astra 23. Ma ei õpi mitte kooli, vaid elu jaoks vitae, non scholae discimus 24. Maitse üle ei vaielda de gustibus non est disputandum 25. Me ei tea, ega saagi teada ignoramus et ignorabimus 26. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale quod licet jovi non licet bovi 27. Miski ei õitse igavesti nihil semper floret 28. Mõtlen, järgelikult olen olemas cogito, ergo sum 29. Naeruga kombeid parandama castigare ridendo mores 30. Naine on hinge surm femina mors amina 31. Olgu muld sulle kerge sit tibi terra levis 32. Pane tähele nota bene 33. Puhaku rahus requiescat in pace 34. Puhas tahvel tabula rasa 35. Raha ei haise pecuria non olet
inimliku aluspõhi ja mõttevõimuga hakati ehitama inimese olemise igavest koda. Ühes ehitustööga kasvas inimese mõtte võimsus ja ulatus ja ka usk iseendasse. Varsti ei ihatud ehitada ankrupõhja mitte ainult inimese hingele ja vaimule, vaid kogu maailmale. Püüti leida igavesed ja paratamatud seadused kõigele, säras see taevas, lendas õhus. ujus vees, ronis maapinnal või hingitses maa all. Aga kõige suuremas tööhoos kõlas äkki maailma tarkade kõrvu: ,,Ignorabimus (ei tea)". See oli kuulmatu hoolimatus, jõhkrus, otse julmus. Inimene oli kõik nii ilusasti kogu maailmas oma mõistuse järele seadnud ja nüüd äkki öelda: ei tea! Muidugi, leidus nii paljugi, mida inimene veel ei teadnud, aga vähemalt oldi veendunud, et inimese mõistus on võimeline kõik teadma, antagu ainult talle veel mõnigi sajand töötamiseks mahti. Kuid mitteteadmise apostlite tõsine iulmus selles seisiski, et nad kahtlesid inimmõistuse teadmisvõimes üldse