Fjodor Mihhailovitš Dostohevski
Armastus ise muutub
selles ägamiseks, piinaks, võitluseks. Nad tahavad, et nende üle naerdakse, et neid põlatakse,
sest ainult siis on nad need, kes annavad lõpmatult ja selle eest midagi ei nõua. Siis on ainult
armastus vaenud ja vaen nii armastuse moodi. Ta lähtus antiikaja traditsioonist, kus
inimsaatuse mõtteks ja suuruseks polnud naise omaks võtmine vaid vastuseis maailmale ja
jumalatele. (Tema üks tegelane küsib teiselt, kas armastad jumalat, ei venemaad). Jumal on
talle igirahutuse printsiibiks. Jumal pole olend vaid seisund.
,,Jumal on mulle sellepärast vajalik, et ta on ainus olevus, keda võib alati armastada..."
Jumala piinast peab saama jumala rõõm. St. õnne kannatades. Ta jõudis välja ,,puhta lapseni",
st, et inimene peab kannatades enda sees sünnitama iseendale enda sisse jääva lapse, ainult nii
on maailm mõistetav, selge ja hea. Oma teostega annab ta mõista selle puhta olemise valemi:
elu tuleb armastada rohkem kui elumõtet.
annaabi.ee 
