Marie Under
värsikogu uute luuletustega ,,Sädemed tuhas" 1954 ja ,,Ääremail" 1963. Lisaks kaks
valikkogu ja ,,Kogutud luuletused" 1958. Mahukas luuleraamatus jätkab Marie Under seda
filosoofilist laadi, mis alguses sai juba kogust ,,Kivi südamelt" ja on järjest tihenenud
poeetiliseks kokkuvõtteks inimese elust ja selle mõttest. Luuletaja heidab pilgu oma saatusele,
eluülesandele ja olemasolule üldse otsekui kaugest perspektiivist. Suure sisendusjõuga
luuletused nagu ,,Aruand", ,,Käsk", ,,Igimuistne vaev", ,,Järelvalgus", ,,Loobumise võit" ja
teised on elu paratamatuste tunnetus ühteaegu valusterav ja selginud kirgas. Luuletaja vaatab
enesesse rahunenult, kõige edasiliikumist tunnetades, sest tõde pole Underile kunagi olnud
dogma, vaid ikka ja jälle midagi teisitileitut.
Hilisluule üks mõjus tahk on kojuigatsuseluule. Kojuigatsus ühteaegu inimliku kannatuse
ja ometi ka õnnestava ja olemasolu mõtestava tundena tõuseb oma paljutahulises rikkuses