Marie Under
ja vahukirme rajahõlm. võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki.
Sa imetasid rohu rakku:
juur sitkus, pingul kõrte siid.
Ei isemeelt, ei vastuhakku,
kõik hargneb, püüdleb määrat jakku -
mis ühte kuulub, ühte viid.
Mis sügisel su sülle kukkus,
kõik korjas sinu käsi soe;
mis üle jäi, mis muidu hukkus -
su hingeaurus vaikselt tukkus:
nüüd lõid sa surmast - elukoe.
Sa teed, mis tegid igimuiste,
su rahutus on kordasääd.
Su üsas talviste ja suiste
aegade eod; ja kooljaluiste
suur saladus su põue jäet.
Ja kuhu kevadel siis tulla,
kui poleks sind? Mis teekski tuul,
sind puhuda kui poleks sulla?
Ja kuhu paneks päike kulla?
Ning milleks hõbeleda kuul?
Taas küünitud mu südamelle,
mu igavene sõber, muld.
Kui väike sõsar rõõmsat velle
sind usaldan. Kumb meist on kelle?
üksteisest võtame me tuld.
annaabi.ee 
