Igiliikur
antiikmaailmast, nagu seda sageli väidetakse. 12. sajandil kirjutas india
astronoom ja matemaatik Bhasakara: ,,See masin käib ringi suure jõuga, sest
elavhõbe on ühelt poolt pöörlemisteljele lähemal kui seiselt poolt." Ilmselt pakkus
temagi ainult ideed, seda ise katsetamata: pöörteljel asetses radiaalsete
torudega ketas. Leiduri arvates pidi kogu kupatus igavesti pöörlema.
Keskaja konstruktsioonid tegelesid mõistagi tehnikamõtte toonasele
tasemele vastava igiliikuritega. Pöörlevad kettad varustati otsekui Bhaskara
eeskujul edasi-tagasi nõtkuvate kangide või pöördteljele lähenevate ja sellest
11
eemalduvate kuulikestega, loomaks järjepidevalt taastuva tasakaalutuse:
vihtidega vasarkangid, kuulikesed või elavhõbe asetuksid ratta pöörlemisel teljest
kord kaugemale, kord lähemale ning annaksid ratta ühel ja teisel küljel otsekui
erineva jõumomendi
annaabi.ee 
