PLATONI MORAALIFILOSOOFIA
kooskõlastamatus vastuolus. Kui on voorus õpetatav ning õpitav, s.t. teatava harjutuse teel
9
omandatav, siis ei saa teda käsitleda “hinge” ürgse omandina, vaid peab paratamatult olema
midagi väljastpoolt külgepandavat ning vastuvõetavat. Sellest järeldab Platon, et voorus sel
juhul minetab oma absoluutse ning igikehtivuse ja kujuneb üksnes inimlikuks “määranguks”,
mida igaüks võib valida ja sisustada omaenese suva ning maitse kohaselt. See viiks aga
eetilisse relativismi, mida propageerisid sofistid ja voorus, mis pidi olema võrdne muutumatu
“ideega”, ei oleks seda.
Teisalt – nii arutleb Platon edasi – on võimalik vooruses näha midagi kaasasündinut, inimese
oma hingesügavuses katkevat antust (“physei paragenomeno”) – ja sel juhul ei ole ta õpetatav
ega arendatav