Autori surm
Lugeja sünd tähendab seda, et tekst ei sõltu enam autorist, et tekst on
suuteline elama kellegi teise peas, omandades sealjuures teise tähenduse (ei
sõltu enam kirjanikust).
3. Esimene mõte: kriitiku arvates autor sureb siis, kui lugeja on teose kätte
võtnud - sellest hetkest alates ei oma autor teose üle enam kontrolli. Hilisem
arusaam: autor ei saagi surra, sest teda pole kunagi olemas olnudki.
4. Teos on tekst, mis peegeldab kõiki kultuure, inimesi, milles (just kasutatud
igiaegsete sõnade tõttu) kajastub kõik, mis meid ümbritseb... See on nagu
inimese DNA???
5. Selle essee järgi järeldan, et tekst ja taju (esemete ja nähtuste terviklik
peegeldus teadvuses meelte kaudu) on lõppkokkuvõttes üks ja seesama,
seega ma ei saagi öelda, kumb see tema meelest tähtsam on. Taju on sõnade
(ehk teksti) aluseks?
Kuidas mina sellest tekstist aru saan
Keel on nagu omaette universum - sellel ei ole ei lõppu ega algust. Ehk on
annaabi.ee 
