on igaühele antud omamoodi, ja et meie peame nägema vaeva selle elu paremaks muutmiseks. Inimene peab elama nii, et ta ei kardaks teha vigu ega patte. Elu on meile kui kingitus ning seetõttu peame püüdlema oma eesmärkide poole ning ei tohi leppida vähimaga. 2. Too näide kolme erineva stiilivõtte kohta, mida autor oma idee edastamiseks kasutab. (10 punkti) Epiteet - ,,Karvane kämmal kahmab karukolbast karika" (23) Isikustamine - ,,Igavikul on nohu ja hetked aevastavad abistamistahte märgiks." (22) Vastandamine - ,,äraütlemine järelerut(t)amisega" (10) 3. Kuidas mõistad selle luuletuse põhjal A. Alliksaare tõekäsitust? Too oma arvamuse illustreerimiseks kaks tekstinäidet. (10 punkti) Antud luuletuse tõekäsitlust mõistan selliselt, et igale inimesele on tõde kättesaadav, kuid seda ei pruugita koheselt tajuda. Tee tõeni võib olla raske, kuna selleni jõutakse õppides oma vigadest
tasakaal leida. Harry on tundlik intellektuaal, kes taasavastab ,,elamise". Harry on oma uudse õnnega väga rahul ja selle eest tänulik, kuid ometi tahab ta rohkem, tahab kannatusi, mis ärataksid tahte ja valmisoleku surra. Maailm pole Stepihuntide jaoks, ,,aeg ja maailm, raha ja võim kuuluvad väikestele ja lamedatele, ning teistele, tõelistele inimestele, ei kuulu midagi. Mitte midagi peale surma," nagu õpetab Hermine. Kogu lootus on igavikul, tõelisuse riigil. Igavikku kuuluvad surematud, kuid ka ehtsa teo peegeldus ja tõelise tunde jõud. Maskiballil jõuab Harry viimaks naudingu ja enesevabastuse müstilise kogemiseni. Ta suudab anduda tantsule ja muusikale, tunneb peoühtsuse joovastust, mis pakub õnnelikku eneseunustust. See on õnn ja sära, millest Harry senini vaid kuulnud oli, kuid mis tal ikka saavutamata on jäänud. Pärast balli on
annaabi.ee 
