Jevgeni, ütle mulle, miks pead mind jälle kurvastama. Sa tead, et sinu läheduse tundmine, on mulle valus. Mul on nii raske vaadata sind, teades et ei saa sind eal. See aeg on jäädavalt möödas, igavaseks. Olen nüüd abielus ning ei reeda oma abikaasat, kuigi süda tilgub verd. Istun siin laua taga, pisarates ning kirjutan seda kirja. Ma olen kindel, et meie vahel oleks olnud ilus armastus, kuid kahjuks ei osanud sa seda õigel ajal märgata. Raske on seda kõike kirjutada. Ei taha ma mõelda sellele, mis kõik oleks me elus olnud teisiti, kui oleksid mu armastusele vastanud, siis kui oli selleks õige aeg. Pean tõdema, et ei
Ei tasu loobuda elust probleemide pärast, mis ajapikku unustatakse. "Kes koormat kannaks ja higistaks ning oigaks elu vaevus, kui kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kus ükski rändur ei tule tagasi rabaks tahet, mis pigem talub tuntud halbusi, kui pageb teiste, tundmatute juurde?" Selle all mõtles Hamlet, et parem on lasta eluküünlal rahulikult põleda ning pingutada ja saada üle raskustest. Kui inimene sureb, siis on see igavaseks. Eluga on inimhinged rohkem kursis, kui sellega, mis juhtub pärast seda. Pikalt mõtiskledes positiivsete ja negatiivsete asjade ning kõige muu üle, mis võib juhtuda või olemata jääda, muudavad hirmu surma ees aina suuremaks. Nagu Hamlet lausus: "Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki..." Monoloogi lõpus jõuab Hamlet järeldusele, et enesetapp ei lahenda tema probleeme lõplikult. Kättemaks jääks ikkagi sooritamata ning selle tõttu ei valitseks õiglus.
annaabi.ee 
