Vanaema
Kui ma olin väike, jooksime tihtipeale võidu või tagusime
jalgpalli tema väiksele väledale koerale. Iseloomult on ta väga abivalmis ja see, et tal
endal on asju vähe, jagab ta need alati enda laste ja lastelaste vahel ära ning nagu ta
ise ütleb:"küll ma saan, ärge muretsege." Välimuselt on ta nagu vanaemad ikka, armas
väike vanainimene, kuid hingelt on ta noor ja elujõuline. Ma mäletan seda, et suviti
sõitis ta alati rattaga maalt linna ning ostis seljakoti igausuguseid söödavaid asju täis
ning sõitis maale tagasi, kusjuures üks ots on 20km. Teine väga ere mälestus on
nastikutest, kes meil maal elavad. Mu vanaemale nad väga meeldivad ning ta hoiab
neid, kuna nastikud hoiavad eemale hiiri ja rotte ning hoiavad konnade arvu
normaalsuse piires. Me ei tohi nastikuid mitte kunagi segada, sest nad on vanaema
arvates nii toredad, kuid kui ta ise neid ootamatult näeb, ehmub alati ning jookseb
minema.