Eesti kirjanduse ajalugu I
igatsusluuleks. Selles esineb olulisi sümboleid.
Teine luulekogu "Hallid laulud" (1910) - igatsusluule tundeskaala meeleolult varjundirikkam,
ulatudes lootusetust kurbusest armastuse kaudu saavutatud õnnetundeni. Küpsenud
luuletajanägemusest annavad tunnistust lüürilise koega ballaadid, milles etendab olulist osa
folkloorne ainestik.
Ennol passiivne, maailmavaluline meelelaad. Esimesed luulekatsed jõudsid trükki juba 1896
"Olevikus". Luulele omane igatsustunnus
1920 "Kadunud kodu" ja "Valge öö" - hallidele lauludele järnenud perioodil ilmnes Enno luules
ikka rohkem maailmavaatelise stagnatsiooni halvav mõju. Kümneaastase vahega avaldatud kogud
kõnelesid paigalseisust ja isegi tagasiminekust, mis paistis eriti silma üldise luule arengu taustal.
Üheks elujõuliseks osaks Enno loomingus on lastelaulud, erakordne võime laste maailma
sissepääsemiseks, lapse kombel olenditeks ümberkehastumiseks. Tema laulud ei kirjelda, vaid