Nietzsche - Zarathustra eeskõne
Siis kõneles ta nõnda: Inimene on köis, mis
kinnitatud looma ja üliinimese vahele, -köis üle kuristiku.
Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaade, qhtlik hirm ja seisatus.
Suur on inimeses see, et ta on sild, mitte eesmärk: mida võib armas-tada inimeses, on see, et
ta on ü le minek ja loojaminek.
Ma armastan neid, kes ei mõista elada muidu kui hukkaminejatena, sest nad on üleminejad.
Ma armastan suuri põlgajaid, sest et nad on suured austajad ja igatsusnooled teisele kaldale.
Ma armastan neid, kes ei lähe otsima tähtede tagant põhjust, et hukkuda ja saada ohvriks: vaid
kes ohverduvad maale, et see saaks kord üliinimese pärismaaks.
Ma armastan seda, kes elab, et tunnetada, ja kes tahab tunnetada, et elaks kord üliinimene. Ja
nõnda ta ihkab oma hukku.
Ma armastan seda, kes töötab ja leiutab, et ehitada maja üliinimesele ja talle ette valmistada
maad, loomi ja taimi: sest nõnda ta ihkab oma hukku.