Juhan Liivi kirjutas isiku-ja mõtteluulet. Näiteks „Helin“ see, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult. Juba väikese poisina tundis ta rõõmu ja nautis elamist ning elu avastamist. Teda tabab aga elutraagika – noorusea lootuste purunemine hävitava haiguse tõttu. Luuletus „Rändaja“ räägib tööpuuduse all kannatajast, samas heasüdamlik ja lahke perenaine teda aitamas. Armastusluule „Üks suu,“ kus Liiv räägib oma emast on tundehellad ja igatsuslikud. Juhan Liivi luuletusi sobi lugeda ka täna. Need sobivad meie tänasesse ühiskonda: vaesus, töötus, armastus nii isamaa kui pereliikmete vastu, loodus, mida tuleks hoida ja nautida. Nendest luuletustest saab mõtlemisainet, tuge unistuste täitumiseks. Kõik ei ole sugugi nii halb.
Peab ahelaid kandma ja tänama. Peab kandma lõpmata palju veel. Peab tundma kuidas tal murdub meel. Peab kummardama kulla eel. Peab nuttes naeratama veel. Ja kes ei taha ei meelita ta. Ei taha, ei taha, ei tahagi ta. Vaid külmalt elugi pakub ka. Tal enesel katsutaks meeldida. Kuid jääb ta nüüdki veel muutmata. Ta tõearmastus puutmata. Üks peab nüüd kahest sündima. Ta peab tõusma ehk langema. 4. armastusluule Väikseim osa L loomingust. Tundehellad, igatsuslikud. Suuresti suunatud Liisa Goldingule, aga ka emale. Toetuvad enamuses haiguseelsetele elamustele, esitlevad armastatut päikese- ja kullasäras. Väga kujundlikud, eriti palju esineb kordusi. "Sa tulid" võrdleb armastatut ja tema naeratust päikesega, helgus, valgus "Üks suu" emast, vanaduse ilust
annaabi.ee 
