Aukartus elu ees
Me ei pea hoolitsema mitte ainult enda,
vaid ka teiste inimeste ja inimühiskonna eest. Esimene samm eetika arengus on tehtud,
kui avardub inimeste solidaarsuse sfäär.
Primitiivinimese solidaarsuse valdkond on kitsas. See piirdub veresugulastega sõna
laiemas tähenduses, niisiis oma suguharu liikmetega, kes kujutavad endast tema jaoks
suurt perekonda. Niipea kui inimene hakkab järele mõtlema iseenda üle ja oma
vahekorra üle teiste inimestega, mõistab ta, et inimene kui niisugune on oma igataolise
ja ka tema ligimene. Järkjärgulise arengu käigus näeb ta oma vastutuse sfääri avarduvat,
kuni see hõlmab kõiki inimolendeid, kellega ta kokku puutub. Jeesuse kuulutuses, nagu
apostel Pauluse omaski, on eetika tähtsaimaks põhiprintsiibiks mõte, et inimesel on
kohustusi iga teise inimolendi vastu.
Platon kui ka Aristoteles ja koos nendega teised klassikalise ajastu kreeka filosoofid
tunnevad osadust üksnes vabade kreeklastega, kellele ealtismure on võõras. Kes sellesse
annaabi.ee 
