V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Järgnes teine ja kolmas lõust, siis tulid
järgmised ja saalis kasvas järjest naerulagin ja rõõmujuubeldus. Sellel etendusel oli mingi
haruldane, pead pööritama panev, joovastav ja võluv võim,
44
millest raske on aimu anda nüüdisaja lugejaskonnale. Kujutletagu ainult nägude seeriat,
mis järgemööda esitavad kõki geomeetrilisi vorme kolmnurgast trapetsini, koonusest
hulktahukani; kõiki inimese tundeväljendusi vihast kuni himuruseni; kõiki igasid
vastsündinu kortsudest kuni vana sureva eide kortsudeni; kõiki usulisi kujutelmi faunist kuni
Peltsebulini; kõiki loomade profiile koonust nokani, kärsast nukini. Kujutletagu, et kõik Uue
silla lõustad, need luupainajad, mis Germain Pi-loni * käega kivisse on raiutud, hakkavad
elama ja hingama ning teile põlevail silmil üksteise järel otsa vaatama; lastagu oma silmade
eest mööda libiseda kõik Veneetsia karnevali maskid, ühesõnaga, kujutlege enese eest