Fred Jüssi
poole, sinna, kus kõrgemaid mände ja kaski, sest kusagilt siit on tänavu kevadel kuulda olnud
kurepaari hääli. Leian ühe kuiva turbamulla kühmu, sean mikrofonid vaikselt kolmjalale ja keeran
end puhvaika sisse rõngasse, et oodata, mis edasi saab. Kahutab. Punarind alustab ja annab hääle
laulurästale. Nüüd teevad tedred eemal raba peal algust. Mul pole kaasas märkmikku ja sellepärast
lähevad üksikasjad kaduma, jääb kõige olulisem: kell kolmveerand neli alustavad kured oma
igahommikust antifoonilist duetti, ikka isaslind enne ja siis emand, aga mõnikord ka vastupidi.
Keeran lülitit ja hoian hinge kinni. Linnud ei ole kuulnud mu tulekut, nende hääles ei ole hoiatavat
ohunooti. Nad on minust vahest mõnekümne meetri kaugusel. See on omamoodi vapustav. Mäletan
oma esimesest lennukisõidust hetke, mil lennuk pilvedesse sööstis. Lindude elu ja hääled
meenutavad mulle sageli pilvi taevalaotuses alati lootusetult kauged ja kättesaamatud ja kui
annaabi.ee 
