Sonetid!
ning kastab huuled kki leitud kaevu.
Tilkhaaval kaovad nki rinnalt ehted
ja tstes rauge pilgu suuri vaevu
on janu veelgi suurem, veelgi kuumem.
Ja taevas jrv on, paat kus krkjais ehk veel
taas neb kord pealt, kuis eha koitu suudleb.
Me pevaprlite pdjad.
See silmapiiri siidisra siirus,
mis pimeduse pihku piilub, poeb,
on tema pale punastavas viirus
nii ine hall kui peva suudlus soe.
Kuis uneuttu uitab klma kargus,
peos prlipisaratest keerdus keed,
kas krte kaelalt kauniduse vargus
vi de hke ienupud need.
Taas taevaarmu avaruste valgus
nd akendele sra silmi koob
ning kiire kilkekimbud tuppa toob.
Koob tegudele tiivad peva algus,
meil kimistesse kngitsetud rutt,
vaid padjalohus uitab une nutt.
annaabi.ee 
