Varane ooper
kaudu, kuidas ta suhtleb teistega. Oluliseks abivahendiks oli talle orkester, mis nagu kommenteerib laval toimuvat ja
tegelaste karaktereid, annab ,,allteksti".
Mozart teelahkmel ,,Idomeneo"
Wolfgang Amadeus Mozarti (1756-1791) loomingus on ooperil ,,Idomeneo" (1781) eriline koht. Kõigepealt juba
seetõttu, et helilooja ise pidas ,,Idomeneod" üheks oma paremaks ooperiks. Samuti on põhjust väita, et just ,,Idomeneo"
avas Mozarti küpse ooperiloomingu: ,,Idomeneole" järgnesid ,,Haaremirööv", ,,Figaro pulm", ,,Don Giovanni", ,,Così
fan tutte", ,,Tituse halastus", ,,Võluflööt". Pikaks ajaks varjutasid need ooperid oma tähenduselt ,,Idomeneo" ning õieti
alles 1970.-1980. aastatel tõusis uus huvi ,,Idomeneo" vastu nii uurijate kui ka interpreetide ringis. Eriti värskelt ja
jõuliselt mõjusid lavastaja ja kunstniku Jean-Pierrre Ponnelle'i lavastused Zürichis (1980) ja Viinis (1981), mida
dirigeeris Nikolaus Harnoncourt