RALPH WALDO EMERSON
rõõmu osaliselt rikkuvat, tasub ta selle eest suurema rõõmuga. Eks tundkem soovi korral inimese
absoluutset eraldatust. Me oleme kindlad, et meis enestes on kõik olemas. Me läheme
Euroopasse või jälgime teatud inimesi või loeme raamatuid vaistlikus usus, et need selle kõik
välja toovad ja meid endale mõistetavaks teevad. Kerjused puha. Inimesed on samasugused kui
meie; Euroopa on surnute vana luitunud riidetükk; raamatud on nende kummitused. Heitkem
kõrvale see idolaatria! Jätame maha see kerjamine. Ütleme hüvasti oma kalleimatelegi sõpradele
ja paneme neile vastu, öeldes: "Kes sa oled? Lase mind lahti: ma ei taha enam olla sõltuv." Ah!
Kas sa ei mõista, oh vend, et nõnda läheme lahku üksnes selleks, et kohtuda taas kõrgemal
tasemel ja olla seda enam teineteise omad, et oleme rohkem iseenda omad? Sõber on Januse-
näoline: ta vaatab korraga minevikku ja tulevikku. Ta on kõigi mu eelnenud elutundide laps, mu
annaabi.ee 
