Ernst Idla võimlemissüsteemi sünd ja areng Eestis ja välismaal
Aastatel 1922-1925 õppis Ernst Idla spordiseltsi "Kalev" stipendaadina Berliini Kehalise
Kasvatuse Ülikoolis ning sai sealt laiapõhjalise meditsiinilise, pedagoogilise ja sportlikul
baashariduse. Diplomitöö käsitles suitsetamise kahjulikkust kehaehitusele. Õhurünnakus
Tallinnale 9. märtsil 1944.a. hävisid tulekahjus Ernst Idla diplomitöö ja ülikooli
lõpudiplom. Ülikooli lõpetamist kinnitab 21. mail 1926. a. "diplomeeritud võimlemise -ja
spordiõpetajale" E.Idlale saadetud kiri, milles loodetakse tema lõpudiplom väljastada
talle lähemal ajal.(Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur
Tallinnast", lk 13)
Ernst Idlal avanes Berliinis ka võimalus omal käel tutvuda Euroopa 20. sajandi alguse eri
võimlemissüsteemidega: tsehhi sokolite ühendus ja nende massivõimlemised, rootsi P. H.
Lingi staatiline hügieeniline ja Rudolf Bode saksa võimlemine ning mitmed rütmika- ja
annaabi.ee 
