Jens Bjorneboe "Jonas"
Romaani esimeses pooles häiris mind väga asjaolu, et kõigil inimestel Jonase elus oli
tema olukorrast oma arvamus ning olgu see hinnang ülekohtune või õiglane,
põhinesid kõigi asjaosaliste mõtted selle poisi kohta nende endi kogemustel. Ei Jonase
õpetajad ega isegi tema vanemad või heasoovlik direktor ei tulnud mõtte peale poisiga
tema tunnetest ja mõtetest rääkida. Lugedes sellest, milline verdtarretav hirm oli poisil
"idioodika" ees ning kuidas ta oli õnnetu, et oma õpetajat nukraks teeb, oleksin ma
tahtnud ta ise sülle võtta ning selgitada, et tal ei ole milleski süüdi ning on väga tubli
väike poiss ja karta pole vaja. Mind häiris väga, et lastesse endisse ei süvenetud ning
nende tunnivälise käitumise üle puudus igasugune kontroll. Kurb oli lugeda ka seda,
kui Jonase sõber Birger enam ülekohut välja kannatada ei suutnud ning raske
annaabi.ee 
