Sõnamõrvar
sõnamõrvari nime," jutustas Kabrevitsi. Ma võpatasin hirmunult, aga ei tohtinud seda
välja näidata.
"Ta tappis oma sõnadega palju inimesi ja see tõi talle halba kuulsust. Poisi ema aga
püüdis teha kõik, et last teiste kurjuse ja põlgamise eest päästa. Ta otsis ravimeid ja loitse,
aga miski ei aidanud.
Ühel päeval ei suutnud Modsiogo seda enam kannatada ja hüppas selle mäe kõrgeimast
kaljunukist alla. Ta suri, aga tema needus pääses valla ja rändas teistes edasi. Ididsikine
oli oma poja kaotusest murtud. Ta otsis edasi inimesi, kelle sisse see võime läks, aga ka
asjata." Kabrevitsi muutus imelikult vaikseks, kui ta oli peaaegu lõpetanud.
"Edasi oskab vaid Ididsikikene jutustada." Ja lool oligi lõppp. Me kõik olime väga
vaiksed. Ma põrnitsesin Andrest kohmetult ja murelikult.
"Mis lahti, Jasmiin?" küsis Andres jahmunult.
"See lugu, jälle minuga seotud lugu! Täpipealt nagu indiaani külas! Ma kardan!"
sosistasin talle kõrva ja võtsin tal käest kinni.
annaabi.ee 
