Kirjandussemiootika
Tänapäeva tekste nii lugeda ei saa, nad
nõuavad aristokraatset mõnulemist teksti juures, ometi seondub see lugemine
diskomfordiga, teksti sisu kutsub esile kultuurišoki. Tekst on asotsiaalne, segab
kultuurikoode, loob uusi tähendusvälju. Lugeja jälgib teksti, mitte süžeed, teost,
tervikut, ta võngub kaasa tekstiga, naudib tähendusloomet, mis pole ratsionaalne vaid
seondub tundepraktikaga – ja see tuleneb teksti piiritlematust olemusest. Iga lõpetatud
lausungit ähvardab ideologiseerimise oht. Tekst on mänguline. Tekst on kangas,
tekstuur, põiming. Ta on tähendustloov praktika, ta pole struktuur, vaid
struktureerimine. Tekst ei ole objekt, ta on tegevus. Tekst pole üksteisest eraldatud
märkide kogum, mis omab mõtet. Mõte tuleb välja selgitada. Teksti instants pole
tähendus (tähistatav), vaid tähistaja.
Barthes väldib otseselt binaarseid opositsioone, kõik toimub piiril. Tema ideed on
lähedased Derrida ja Kristeva omadega.
5. P de Man'i dekonstruktsiooni teooria
annaabi.ee 
