Johann Wolfgang Goethe
vastas kõigile lihtsate ja ausate inimeste ootustele. See rüütel lausub:
,,Häda, häda neile isandaile, kes omaendisele autoriteedile loodavad. Ikke all inimeste
südamed kalestuvad. Need aga ei taha midagi kuulda ega näha... Nad toituvad oma
alamate õnnest, varandusest ja verest, kuid ei saa iial täis."
2. Kogu ,,Fausti" probleem jäi kogu eluks Goethele samaks. See oli ennekõike
kuuluvuse probleem: Mina inimese olemuse ning identsusese küsimus. Kui Goethe
arusaam maailma olemusest muutus, siis muutus ka Fausti nägemus inimesest. Mina
tunnetus avardus. Goethe jäi arusaama juurde, et inimene peab olema mässaja, kes
tõuseb üles inertse maailma vastu. See leiab kinnitust ka ,,Noore Wertheri"
kannatustes" (1774). Werher peab lugejaid veenma, et tunde erk inimene on palju
nõrgem, kui arvestav ja kaalutlev tüüp ehk siis terve mõistuse kummardaja, kes käitub
alati nii, nagu talle kasulikum on