Friedrich Willhelm Joseph Schelling
samas on kõik aga igavese substantsi (või absoluutse) osa. Tõelisus on ühtne organism,
mis areneb ja mille kõrgeimaks astmeks ning ilmumisvormiks on vaim.
Kui Fichte filosoofia raskukspunkt asus eetikas, siis Schellingi oma esteetikas.
Just kunstis ühinevad tema arvates vaimsus ja loodus, teadvus ja teadvusetu, paratamatus
ja vabadus. Kunstiline looming on vaimu kõrgeim aste.
Schellingi probleem, kuid vastandid moodustavad ühtsuse, leiab 1801 a. lahenduse tema
identiteedifilosoofias.
· "Kõik, mis on, on iseendast üks."
Absoluutset identiteeti vaatleb ta indiferentsi punktina, milles kõik vastandid käituvad
indiferentselt.
Schellingi teos "Filosoofilised uurimused inimliku vabaduse olemusest" (1809) tähistab
uue perioodi algust tema loomingus. Seda perioodi iseloomustavad usulis-teosoofilised
probleemid.
Inimlik vabadus on võime head ja kurja teha. Küsimus kurja võimalikusest on Schellingi
annaabi.ee 
