NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
torkas heas mõttes silma Viljandi „Ugala”, kus Karl Adra ja Aleks Satsi
lavastajakäe all viljeldi kammerlikku, poeetilis-realistlikku draamat ja ühtlaselt
hea tasemega ansamblimängu. Ideoloogiliste kammitsate lõtvumist 1950.
aastate lõpus näitlikustasid teatraalsema stiili otsingud – näiteks Voldemar Panso
„Härra Punttila ja tema sulane Matti” (1958 Draamateatris) oma novaatorliku
lavakeele ja võõritava teatrimänguga, rahvateatri ja ideeteatri
väljendusvahendite veenva ja vaimuka sünteesiga. Eestis märkis „Punttila”
Brechti ja tingliku teatrikeele taastulekut peale sõda, kogu Nõukogude Liidu
kontekstis aga esimest murrangulist Brechti lavastust. Panso kui dogmaatilisest
mõtlemisest vaba, andekas ja värvikas, omamoodi renessanslik loojanatuur
suutis rakendada parimat varasemast teatritraditsioonist (sõjaeelses teatrikoolis
oli ta olnud Lauteri ja Põldroosi, Moskvas aga Aleksei Popovi ja Maria Knebeli