Juhan Viidingu luuleraamat
aastat polnud luuletuse mõiste Eesti kirjanduses enam
endine. Valuliselt tundlik väärdunu, võltsi ja silmakirjaliku vastu inimeses ja
ühiskonnas, kujutab Viiding eetiliselt moondunud indiviidi ja sotsiaalse süsteemi
tingitud ebasuhteid groteskses karnevalivalguses, mis näib mõnikord lihtsalt
lõbus, kuid võib samas olla varjamatult võigas. Igatsust kauni, puhta ja
inimväärse järele ei väljenda luuletaja otsese ideekuulutuse kaudu, vaid
väärolemist objektiviseerivalt, näiliselt osavõtmatu konstateeringu või
deskriptsiooni abil. Tekstides esinev mina on tegelikult tihti luuletajale vastukarva
antimina, teatraalne mask. Autori jaheda erapooletuse tõttu mõjub niisugune
esitlusviis seda rängemini.
Üdilikke luuletusi Eesti luules nii palju, et need moodustavad peaaegu omaette
zanri
annaabi.ee 
