Eesti Kirjanduse Ajalugu II
unenäopildistikku, teisalt segunevad Skåne loodusega. Sisemine ühtlustunne on nii katkematu, et viimases kogus jõuab
kirjanik lüürilise enesesugestioonini. Pärast III kogu on Kangro luulesse sugenenud jätkuvalt ajalaululist elementi, esialgu
sõjaaja tegelikkuse kajastusena, hiljem võõrsil viibijate eksistentsi mõtestamisena, missioonitunde äratamisena. Kriitiline
hinnang kodumaal toimuvasse avaldub eelistavalt sümbolpiltide kaudu, kuigi ei puudu ka ideedeklaratsioonidesse rüütatud,
ründavad või üleskutsuvad värsid. Suure osa Kangro luulest moodustab endiselt mediteeriv enesetunnetuslüürika, milles
trotslik vastupanutahe saatusele vaheldub nukrusega, kogemishuvi skepsisega ja eneseirooniaga, avali olek absurdiga või
elutarga resignatsiooniga.
Tema värss on laulev, kujundiarendus pildilt pildile sujuv, vähem teravaid toone ja järske intellektuaalseid kontraste.
annaabi.ee 
