Eesti Kirjanduse Ajalugu II
moduleeritud kujul ning üldtaustaga võrreldes nõrgemini. 1925–1932 avaldas 5 kogu – tema küpse meisterlikkuse aeg, mil
ta tegeles innukalt luuleteooriaga, sekkus poleemiliselt ja praktiliselt riimiuuendusse. Ta rahutult otsiva luule pingeväli
avardub. Käsitleb lisaks kodumaa ja rahva saatuse teemale ka juurdlusi ajaloo üle, elab kibedalt läbi ideaalse ja reaalse
vastuolusid. Kuna ta otsib lepitavat suhet tegelikkusega, sõnastab paatoslikke positiivseid ideedeklaratsioone, aga samas
loob südamlikke ja sugestiivseid kodu- ja looduspilte. Visnapuud tõmbavad kaasa metafüüsilised arutlused olemise
igavestest küsimustest, elust ja surmast, ideede- ja tundetõdedest, maapealsest ja kosmilisest. Ta otsib ja küsib, aga ei jää
mõeldavate lahendustega fataalses alistumuses rahule. Visnapuu jõuab filosoofilistes kogudes „Puuslikud“ ja „Tuule sõel“
sünge ahastuslikkuseni