Mina 30 aastasena
Ei erine ka mina siinkohal hallist massist. Eneselegi teadmata olen
unistanud asjadest ja inimestest, mis võiks kunagi minu elus eksisteerida, minu elu
täiuslikumaks muuta seda kõike aga tulevikus. Mis saab siis, kui tulevik ongi käes?
Ma olen maast madalast peale jumaldanud hobuseid omanud nende sarnaseid pehmeid
mänguloomi, vaadanud neist filme, kogunud neist kleepse. Minu tulihingeline armastus
hobuste vastu ei ole lakanud ka nüüd, olles juba 17-aastane. Oma ideealpildis oleks minust
kolmeteist aasta pärast, olles 30, saanud profesionaalne ratsutaja ja ehk omaksin ka ise
mõnda hobust ja väiksemat talligi. Elades infoühiskonnas, kus imedest enam rääkida ei
saagi, ei peagi see väike kujutelm vaid unistuseks jääma. Kõik on minu enda teha.
Kui nüüd mõelda pere- ja koduelule, siis otse loomulikult tahaksin ma endale kõige
rahakamat meest, kõige suuremat maja, kõige ilusamat autot ja armsaid lapsi. Siin tekib aga