Hääldus ja hääldusteadused
teadvuseni jõuab üks või teine "häälik", sünnib see suuresti tänu aju kõnekeskuses toimivale
analüsaatorile. Märkimaks objektiivset andmekogumit, mille kaudu kõnevoolust püütakse (kas
kuulaja või siis kõneleja tajus) kujutlus ühest või teisest häälikust, on kasutusele võetud segmendi
mõiste. Segment tähistab häälikut kui artikulatsioonirea üksust kõneldes segmendist ei mõtle
foneetik mitte üksiku hääliku ideaaltunnustele, vaid häälikuga vastavuses olevale komplekssele
andmelõigule kõne dünaamikas. Tinglike häälikupiiride määratlemist kõne akustilises jäädvustuses
(spektrogrammil) nimetatakse segmenteerimiseks seda läheb vaja näiteks häälikute kestuse
mõõtmisel-hindamisel.
Häälikute iseloomulikke omadusi tänu millele neid kõnes eristame ja ära tunneme (tämber,
spetsiifilised müratunnused) nimetatakse üldistavalt kvaliteediks (NB: siin ei peeta silmas