Valgustusfilosoof Gottfried Wilhelm Leibniz
avaldatud käsikirjad. Ta kirjutas vaid kaks filosoofilist traktaati, milledest tema eluajal ilmus
,,Thèodicèe" (1710). Tema filosoofikarjääri alguseks loetakse 1686 koostatud, kuid alles 1695
ilmunud teost "Arutlus metafüüsikast". Selles arendab autor filosoofiat materiaalsuse, liikumise ja
kehade vastupanuvõime kohta. Ühtlasi sisaldab teemana ka Jumala rolli universumis, kes kajastub
absoluutse ideaalsusena, kuigi vastandudes mõnedele usulistele tõekspidamistele. 1695. aastast
1705. aastani tegeles Leibniz Inglise valgustusfilosoofi John Locke´i teosele pika arvustuse
loomisega. Kahjuks ilmus too teos inspiratsiooni andnud filosoofi surma tõttu ligi 60 a hiljem. 1714
ilmunus ,,Monadoloogia", mis on õpetus monaadidest ehk reaalsuse algelementidest. Seda võib
pidada tema filosoofia lühikokkuvõteks. Teose teooriast järeldub teiste seas, et maailm koosneb nn