igaviku algusest") jt on loobujad. Nad astuvad elu oravarattast välja, tõmbuvad inimkonna sipelgaelust eemale, ja surevad. Igapäeva masinavärgist väljasseisja pilk võõritab: tsivilisatsiooni hüved leitakse kerged olevat ja inimkonna ohjeldamatu arenemiskirg hinnatakse kuriteoks looduse vastu. Tsivilisatsioonipessimismi tasakaalustab väljapääsuna pakutav sulandumine looduse suurde ringkäiku. Tsükli põhiteemasid on aeg oma eri teisendkujudes. Ideaalseisundiks on igavesti kestev hetk, s.o soovideta puhta olemise olevik - nirvaana -, mida piltlikustab samanimeline tekst tsükli lõpus: üksik mees parvel kesk ääretut ookeani, kokku sulanud kõiksuse ja igavikuga. 1990-ndatel tugevneb Valtoni loomingus rahvuslik meelsus, see politiseerub eestluse märgi all. Nii publitsisti kui belletristina lööb ta kaasa rahvuslike väärtuste taaskehtestamises ja ajaloo valgete laikude katmises, näiteks Siberisse küüditatute elust
annaabi.ee 
