Essee J. Aaviku "Ruthi " põhjal 21. sajandi lugejana oli esialgu raske mõista, mis sajandivanuses ideaalnaise projektsioonis erilist on. Pole ju " haritud ja teaduslikud naesterahvad" tänases tänavapildis midagi eluvõõrast. Lõpuks omandas Ruth aga minugi jaoks liigse elukauguse. Olen kindel , et oma aja kontekstis oli Ruthi projektsioon julge samm. Samuti ei arva ma, et teos pole intrigeeriv ega paku mõtlemisainet tänasele lugejale, kelle kriitikameel selleks valmis seatud. Kui aga alustada lugemist kui "hüpet tundmatusse" on väike ehmatus loomulik. Pärast tutvumist Ruthiga oli minu pea täis üksnes küsimusi: Kellele? Milleks? Mingi haige mäng?! Kas ma peaksin välja lugema mingit varjatud sõnumit? Sõnumi leidmine ongi vist kõige keerulisem, pole ju teose sisuks muu, kui Ruthi põhjalik autoripoolne kirjeldus. Kohati on kirjeldused liialt ülespuhutud ning mõjuvad võltsidena, ebausutavatena ja tihti eimidagiütlevatena. Võib-olla viitab see...
Esmalt kolm näidendit 1012 Tabamata ime 1913 Pisuhänd 1917 Side, 1913 Vilde jutustused, mis sisaldavad Vilde parimaid novelle ja 1916 Mäeküla piimamees. Vilde tõestas oma loominguga, et teda oli veel vara maha kanda. Tuglas tunnistas ka seda, et kui Mäeküla piimamees ilmus, kirjutas Tuglas sellele kiitva retsensiooni. Tuglase essee oli skandaalne, Vilde oli armastatud rahva seas. Veel üks skandaalne lugu ilmus III albumis J. Randvere (J. Aavik) ,,Ruth" - vsandab pildi ideaalnaisest. Varasemal ajal ta kujutas oma ideaalnaist naine-teenijana, aja jooksul on kuvand muutunud, näeb naises partnerit, kes vastaks temale ka vaimsete võimete poolest. III album oli kirjandulik sensatsioon ja skandaal. Ta ikkagi andis tunnistust selgest esteetilisest pöördest, mida N-E oli võtnud. Külarealiste polnud kampa võetud. Uusromantistlik esteetika kantud sümbolismist ja impressionismist. 1912 IV album. Esile tõuseb kõrge algupärane luule Suits, Semper, Villem
annaabi.ee 
