Inglise 17.-18.sajandi kunst
Noored kunstnikud, kes on pettunud
romantismis, sõidavad töötama linnast kaugemle vabasse loodusesse, tuntuimad need, kes
kogunevad Pariisi lähedale Barbizoni külla, kus tekib kunstnike kogukond. Vahetu
kokkupuude looduse ja talurahva eluviisiga suunas neid looma uut moodi kunsti, mida varsti
hakati nimetama realismis. Võeti eeskuju Constable'st ning tema põhimõttest, et kunstnik
peab oma töö lõpetama seal, kus ta selle alustas, ehk algas plenääri levik ning
ideaalmaastikule vastandumine. Barbisoonlaste juhtivaks kunstnikuks sai Théodore
Rousseau ,,Õhtu." Kunstiliselt võimekam oli Rousseaust Jean-Francois Millet. Kujutas
enamasti talupoegi, läks vastuollu ametliku kunsti ideaalskeemidega, töid ei ostetud ega
eksponeeritud. 19. saj lõpus hakati tema töödes nägema mälestust kaduvast külaelust ning
temast hakati eeskuju võtma nii Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas. Tuntuim töö
,,Viljapeade korjajad."