üksikumana kui omaette olles. Või näiteks sõbraga kahekesi olles. Hea näide tuleb meelde mul raamatust ,,Väike Prints", kus oli planeet kuningaga. Ta oli seal tegelikult üksinda, aga minu arust ei tundnud end kuidagi üksikuna. Ta oli siiski ju kuningas ja valitseja. See on hea näide just sellest, et kuidas inimene on rahul endaga ja oma eluga, ei pea ta isegi üksinda olles üksindust tundma. Ja vahest ongi nii kergem. Elada oma loodud, kujutletud, ideaalmaailmas. Ja teha seda, mis endale just parajasti meeldib. Samas võid tunda end üksikuna ja kurvana ka suures inimmassis. Aga miks? Näiteks juhul kui tahad olla just kellegi kindlaga. Kui näed ainult ühte inimest, teisi justkui polekski olemas. Siis võid tunda end üksikuna, ükskõik kellega teisega sa ka samal ajal koos poleks. Siinkohal saab tuua ka paralleele raamatust ,,Väike Prints" jällegi: Printsil oli oma roos. Ta nägi ainult teda, kõigist miljonite teiste seast
" ümber, keeldun ma uskumast, et see inimene sai piisavalt eesti keelest aru, et Tallinna linnavolikogus pädevalt kaasa töötada) Osalusdemokraatia roll tundub praegusel hetkel Eesti poliitilisel maastikul olevat ,,paar tilka mett tõrvapotis". Eestlaste põhjamaine, suhteliselt passiivne mentaliteet aitab kaasa olukorrale, kus oma õigust riigi juhtimises osalemisele kasutatakse vaid valimiskasti juures, kui sedagi. Arvatakse, et sellega nende osa lõpeb, utoopilises ideaalmaailmas võiks sellega kodanikupoolne riigijuhtimine alles alata. Alustades kodanikuühenduses ja MTÜ-des osalemisest, kuni riigikoguliikmete kaudu Riigikogu töö kohta arupärimises või ettepanekute tegemises, on aktiivse kodaniku potensiaalne tööpõld väga avar. Tiit Ojasoo, NO99 teatri lavastaja, ütles oma groteskpoliitlises lavastuses ,,Ühtse Eesti Suurkogu", et ,,Kui sina ei tegele poliitikaga, siis poliitika tegeleb sinuga.". Seda on raske vääriti mõista. Allikad:
ärimees. Selle peale küsis sadhu: „Aga mida ma siis praegu teen?” Niisiis raha ei tohiks elus muutuda kõige tähtsamaks. Mida rohkem miski elus huvitab, seda rohkem tahetakse seda uurida ning seda tehes omandatakse mõni protsess viimaste nüanssideni. Selle protsessi omandamist võib võtta kui tulevase töö õppimist. Tehes edasi tulevikus seda, mis juba lapseeas on paelunud, saavutatakse tulevikus sellel alal asjatundlikkus. Ideaalmaailmas peaks selle professionaalsusega iseenesest tulema ka raha, sest ometigi ollakse milleski asjatundlik ja tehakse seda südamega. Selleks et saavutada õnne, on vaja tarkust. Paljude vanemate silmad löövad heameelest kindlasti särama, kui nende laps mainib, et ta mõtleb tulevikus näiteks ärijuhi või juristiameti peale. Need ametid on vanemate jaoks elualad, mis kunagi peavad kindlustama majanduslikult hea sissetuleku. Kunagi võib siis perelaps olla väga
annaabi.ee 
