Pühakud keskaja inimese elus
sealt edasi sarnastada nad Kristuse kujuga, püüd jõuda lähedale sellele absoluutsele normile.
Seetõttu on nad väga sarnased oma imetegudega, olemusega, justkui stereotüübid. Mis muutub, on
neid ümbritsev aeg ja ruum. Kultuurimuutustest hoolimata on pühakuideaal jäänud alati selleks, mis
ta alati oli: ta on ajatu. Pühaduse romantism sarnaneb rüütliromantismiga. Nad nimelt näevad teatud
kindla eluvormi ideaalkujutlusi teostatuna inimeses või loob need kirjanduses.
Keskaja inimesel oli väga kindel usk, terve elu oli nõnda religioonist läbi imbunud, et vahe maise ja
usulise vahel ähvardas iga hetk kaotsi minna. Keskaja inimene tajus hästi reaalsust, pealispinda,
kuid teadis, et selle kõige põhjus on Jumal. See oli nende arusaamine maailmaplaanist. Nii nagu
tänapäeva inimene ei usu laudade ja toolide olemasolusse, vaid teades, et need on olemas, nii oli ka
keskaja inimese usuga Jumalasse.