Inimõigused ja nende piiramine õigusega
Õigus
olevat lihtsalt valitseva klassi seaduseks ülendatud tahe, mis omakorda on ära määratud
selle klassi materiaalsetest elutingimustest. Vabadus ja õiglus nägi Marx eelnevate sajandite
asjaolu manifestina, et ühe osa ühiskonna ekspluateeritakse teise pool. Nii ei mahtunud Marxi
õpetusse ka kaasasündinud inimõiguste idee [Ibid., lk 122]. Marx leidis, et ,,ükski nimetatud
inimõigustest" ei suuda ületada egoistliku inimese pilti ega jõua inimeseni ühiskondliku
olendina. Marxi ideaalkujutluses pidi inimene vabanema ka riigist. Klassivõitluse lõpp pidi
tähistama ,,klassideta ühiskonna" saabumist. Selles ei olevat kohta ei riigile ega õigusele,
õigemini pole enam vaja. Inimene saab tõeliselt vabaks usust, omandist, elukutsest ja õigusest.
Friedrich Nietzsche (1844-1900) lähtus teesist, et igasugune moraal kujutab endast selliste
väärtushinnangute süsteemi, mis tulenevad elutingimustest [Ibid., lk 123]. Sellise