Soome-ugri rahvakultuur
asutati kindlustena tänase Marimaa linnad. Mari ülemkiht hajus vallutuse käigus. Maride maid jagati vene
suurfeodaalidele ja kloostritele, sinna asustati vene talupoegi. 17.-18. sajandil lahkus suur osa niidumaridest venelaste
survel oma põlistelt asualadelt Loode-Baskiiriasse (idamarid). Oluliseks ümberasumise põhjuseks oli pagemine
vägivaldse õigeusustamise eest. Maride sunniviisilise kristianiseerimise kõrgajaks oli 18. sajandi I pool. Suur osa
niidu- ja eriti idamarisid säilitas siiski oma vana animistliku usundi, mäemarisid puudutas misjonitöö sisulisemalt.
19. sajandil olid marid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hakkasid Ilminski
süsteemi raames tekkima mari kirjakeeled, sündis mari haritlaskond ning rahvuslik mõte. Mari kirjanduse rajajaks
peetakse Sergei Tsavaini (1888-1942). 1920 loodi Mari Autonoomne Oblast (aastast 1936 ANSV, aastast 1990
vabariik). 1920
annaabi.ee 
