Eesti keskaeg
vaesusest ja mahajäämusest 19. sajandil.
Kaupmehed koondusid gildidesse, millest olulisim oli Suurgild. Rae liikmeid valiti ainult Suurgildi kaupmeeste hulgast.
Lisaks teraviljakaubandusele oli püsivalt oluline transiitkaubandus Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Venemaalt
veeti välja vaha, karusnahku, rasva, lina, kanepit jms, sisse aga soola, soolaheeringaid, kalevit, veine jmt. Tähtsaim
kaup oli sool, mida toodi Portugalist ja Prantsusmaalt. Öeldi, et Tallinn on ehitatud soolale. Idakaubandusel oli Hansa
olemasolus keskne kõht ning selle kaubanduse monopol oli Tallinna ja Riia käes. Käsitööliste ühendusteks olid lisaks
gildidele tsunftid, mis koondasid ühe ala meistreid. Osa ,,peenemaid" tsunfte oli eestlastele suletud. Meistrite arv oli
neis rangelt piiratud, kehtisid toodangu hulka, kvaliteeti ja hinda reguleerivad nõuded ning kitsendused. Nii gildid kui
tsunftid olid ühtlasi seisusekaaslasi ühendavad klubid, hoiu- ja haigekassad, hoolekandeasutused ning vajadusel
annaabi.ee 
